Oma muljeid kooliajast jagas Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi õpetaja Mare Tallo.
Õppisin Kilingi-Nõmme Keskkoolis aastatel 1979-1991.
Olen 43. lennu lõpetaja.
Klassijuhatajad Mari Karon (1979-1983), Helene Nelke (1983-1991).
ALGKLASSID
Minu esimene koolipäev oli 1. septembril 1979. Läksin 0-klassi (see oli praeguses õpilaskodu majas). Sain samal päeval 6-aastaseks. Ei mäletagi sellest päevast muud, kui et mul ei olnud pidulikku koolipluusi, sest poest ei olnud tol momendil seda võtta. Pidin mingi vana valge sviitri selga panema. Kuid kõigil lastel oli emade-vanaemade-tuttavate õmmeldud koolivorm: sinisest kangast, millel pisikesed valged täpikesed sees.
Õpetaja Mari oli minu esimene ja kõige lemmikum õpetaja. Ainuüksi juba tema pärast tasus kooli minna.
Tubli magaja auhind
Ettevalmistusklassis oli kohustuslik lõunane magamine. Magamise üle pidas õpetaja Mari ranget arvestust. Ükskord toodi meile kooli uusi mänguasju. Mina, kui tüdrukutest kõige tublim magaja, ja Karl, poiste parim, istusime kahekesi keset põrandat ja pidime mängima. See oli meie preemia. Teised seisid ringis ümber meie. Kuigi nukunõud olid toredad ja mänguautogi ilus ja uhke, ei tundnud me kumbki ennast väga mugavalt.
Venemaa vihikud
Ühel suvel käis õpetaja Mari Kaliningradis ja tõi meile sealt joonelised vihikud. Ta rääkis pikalt, kui tore Venemaal oli ja siis saime me ka kogu klassiga teada, et Venemaa koerad ei haugugi „auh-auh“, vaid hoopis „kaf-kaf“. Aga uhke tunne oli ikka omada kusagilt kaugelt toodud vihikut, mitte seda tavalist roheliste kaantega.
Ülestunnistamise tund
Ükskord oli mingi tunni alguses kellegagi poistest suur pahandus. Spontaanselt kujunes aga tund selliseks, et kõik lapsed, kes olid kellelegi midagi pahasti öelnud või üldse pahandust teinud, pidid minema klassi ette ja selle üles tunnistama. Mina läksin ka, sest olin pinginaabrile öelnud, et tema ema käekott on nii pisike, et ainult hiir mahub sisse. Kui me kõik seal klassi ees seisime ja nutta löristasime, oli õpetaja Mari see, kes asja lõpetas selliste sõnadega: „Kui mul siin laua peal vaasis ei oleks kaseokstel juba hiirekõrvad küljes, annaksin ma kõigile nendega teile vitsa!“ Kasvatuslik mõju sellest tunnist oli tohutu. Mulle on see siiani meelde jäänud.
Pani ka karud tantsima
Õpetaja Mari oli südameasjaks võtnud, et me kõik või vähemalt suur osa klassist tantsiks. Nii me siis harrastasime rahvatantsu, meil olid rütmikatunnid ja lisaks olid veel muud tantsud, mida me klassis harjutasime. Plaadimängija keerutas nurgas vinüüli ja meie muudkui hüppasime. Oli tore. Ühel kevadpeol pidime pikkades marlist tehtud ürpides lillede tantsu tantsima. Need õmbles õpetaja meile ise. Rahvariided aga õmblesid meile suuremate klasside tüdrukud õpetaja Kalliti juhendamisel.
Ka siis polnud kahel aastal hindeid
Ei ole midagi uut siin päikese all. Kui praegu on kuum teema hinnete mittepanek, siis meil 0 ja 1. klassis samuti hindeid ei olnud. Õpetaja Mari kirjutas hinnangud ja kaunistas ise kogu klassi tunnistused.
PÕHIKOOL
Meie klassijuhatajaks sai õpetaja Helene Nelke. Ta oli hoopis teistsugune õpetaja kui õpetaja Mari ja esialgu tundsin ma ikka väga puudust oma esimesest õpetajast. Kuid kõige värvikam kuju põhikooliajast oli hoopis meie eesti keele ja kirjanduse õpetaja Eduard Mäetagas ehk meile lihtsalt Eedi. Temaga seoses on mul ka kõige eredamad mälestused sellest perioodist.
Julgustav sissejuhatus
Meie esimene eesti keele tund. „Kui mina ikka vihastan, siis olete teie näost lubivalged ja laest krohvi lendab!“ Ei olnud kõige julgustavam algus.
Lendavad vihikud
Esimeses pingis oli muidu tore istuda. Aga mitte siis, kui olime etteütlust teinud. Eedil oli tavaks kohe tunnis etteütluseid parandama hakata. Vihikud, mis olid üle vaadatud, hakkasid aga õige pea üle meie peade lendama. Ikka selles suunas, kus omanik istus. Tuli äärmiselt tähelepanelik olla ja pea õigel ajal alla tõmmata, siis ei saanud vihikuga pihta.
Klassiväline kirjandus
Selle vastamiseks oli tavaliselt kaks võimalust. Me kas lonkisime truult Eedi kannul kolmandalt korruselt esimesele mööda treppi ja jutustasime võimalikult kiiresti loetud raamatust või siis seisime söögivahetunni ajal Eedi laua kõrval. Tema sõi ja meie vastasime. Pintsakutaskus oli tal alati räbaldunud paber, kuhu ta siis hariliku pliiatsiga vastajate kohta märkmeid tegi.
Aunimetused
Minul õnnestus 7. klassis saada klassi vaimse ema austav tiitel. See tähendas viimases pingis istumist ja iga tund kontrolltööde tegemist. Oli aasta, kus meie vahel ei olnud kõige roosilisemad suhted ja seetõttu ka selline nimi tuli. Leppimine ja tiitlist loobumine tuli 7. klassi kevadel, kui pidin eesti keele olümipaadile minema. Sain Eedi rõõmuks seal hea tulemuse. Edaspidi istusin jälle eespool.
Leiutaja Eedi
Tol ajal ei osanud keegi paljundusmasinast undki näha. Eedi nuputas ja nuputas, kuidas saaks töölehti ratsionaalsemalt kasutada. Mõtleski välja. Pani lehe kilekotti ja lasi pastakaga kilekoti peale kirjutada. Nii sai lehti kasutada korduvalt.
Miks Eedi ühel hommikul tööle hilines?
Sest tema sõnul olid pisikesed Pauksonid tema akna lumega niimoodi kinni mätsinud, et ta arvas väljas veel öö olevat J
Reeglid, reeglid ja 100 sõna tööd
Kui ma mingeid reegleid tänapäevani hästi mäletan, siis need on kõik pärit eesti keele tundidest. See, kuidas Eedi neid korrutas ja korrutas, oli imetlusväärne. Aga meelde need jäid. Eriti armastas ta teha meile saja sõna töid, sest ta oli trükikojast saanud mingeid paberijääke, selliseid pikki ribasid. Need olid taoliste tööde jaoks ideaalsed.
Minu esimene ja viimane märkus
Selle sain samuti Eedi käest. Olime sõbrannaga klubi eesruumis kinoseanssi ootamas. Kuna kohtadega piletid olid kõik välja müüdud, jäi meil loota sellele, et minna varakult ukse taha ootama ja rünnata 7. rida, kust oli veel päris hea vaade ekraanile. Ajasime omavahel juttu ja ootasime. Järgmisel päeval kutsus Eedi mu päevikuga klassi ette ja kirjutas märkuse. Kuna see oli lihtsalt nii naljakas, on see mul tänase päevani sõna sõnalt meeles. See oli järgmine: Mare Nõmm lõhub ja laamendab klubis toolidega. Sellest oli asi muidugi kaugel, aga ju siis piletikontrolöri häiris meie omavaheline jutustamine ja ta kaebas Eedile ära. Nii ema kui isa panid sellele märkusele allkirjad. Nende jaoks oli see samuti lõbus.
KESKKOOL
Olen 12 aastat koolis käinud, kuid 9. klassis mitte kunagi, sest pärast 8. klassi lõppu tõsteti meid sujuvalt üle 10. klassi (siis hakkas 12-aastane koolikohustus kehtima).
Töökasvatus
Keskkooli ajal sai seda päris palju. Valvelauas istusid õpilased. Teinekord, kui mõni semu kenasti palus, sai tunnikell 5 minutit varem välja helistatud.
Kooli sööklas olid toimkonnad. Klassidel olid omad päevad, kui tuli tundide lõpust 15 min varem sööklasse appi minna küll supikausse tassima, praade jagama, puhtaid kausse ja nuge-kahvleid jagama jne. Selga pidime panema kohutavalt laiad ja jubedad kitlid, millelt me teinekord ajaviiteks nööpe eest ära kruttisime. Taas oli ainukeseks boonuseks see, et põhimõtteliselt me tundi ei jõudnudki.
Igasügisesed retked kartulipõldudele olid nii tavalised, et keegi ei kujutanud septembrikuud ilma nendeta ettegi.
Oma tulevase elukutse valikus osutus määravaks ka see, et pidin päris palju kooliajal käima algklassidele tunde andmas. Juhtus nii, et mõni õpetaja oli haige ja jälle pääsesin ma tundidest ja läksin väikseid nublusid õpetama. Ja mulle meeldis see väga. Minu varasem soov kokaks saada asendus järjest kindlamalt sooviga algklasside õpetajaks õppida.
Kooliraadio
Omal ajal oli kooliraadio üks ütlemata popp koht ja paljude sooviks oli olla raadioeetris. Minul see õnnestuski, sest pärast üht kevadist saadet, mille me tegime abiturientidele (tol ajal oli see igal aastal niimoodi), arvati, et ma võin saateid teha küll. Koos aasta noorema Teet Tähepõlluga olime igal nädalal soovisaateid lindistamas ja kord nädalas läks alati see eetrisse. Praegu ei kujutaks aineõpetajana ettegi, et sinult 45 minutit nädalast nädalasse võetakse, et muusikat ja tervitusi kuulata. Lisaks soovisaadetele tegime ka muid saateid (nagu mainitud abiturientide saade ja siis õpetajate päevale pühendatud). Lisaks sellele, et raadiosõlmes olid ikka tegija kuju, tuli seoses kooliraadioga juurde tohutult enesekindlust ja esinemisjulgust.
Koolipeod ja videodiskod
Praeguse aja õpilased ei oska ettegi kujutada, kui põnevat seltsielu tol ajal elati. Kui palju oli koolimajas pidusid ja erinevaid üritusi! Klassiõhtuid meie klassil eriti polnudki, sest õpetaja Nelke arvas, et neid ei ole vaja korraldada. Tuleb ainult tüli ja pahandust. Aga kuna võimalusi koolimaja ja klubi diskodel käia oli palju, lisaks ka veel Tihemetsa Sovhoostehnikumi peod, siis ega me klassiõhtust väga puudust tundnudki.
Rebasteks ristimine
Tol ajal oli see üks kohutav mäkerdamine. Mul oli selleks otstarbeks isegi nn kaitseriietus õmmeldud vanast voodilinast. Meid kasteti WC-s üleni märjaks, määriti tahmaga, kallati jahu kaela, toored munad juustesse ja mida kõike veel. Pärast sellist rituaali kulus paar tundi, et end sellest kõigest puhtaks pesta.
Abiturientideks löömine
See oli pidulik ja meeldejääv. Esimest korda kooli ajaloos olid meil külas soomlased. Meie olime majutajad ja kogu see bussitäis rahvast oli ka sellel pidulikul üritusel kohal. Kui praegu on abiturientideks löömine vaid nende üritus, siis tol ajal oli kogu kooli saal rahvast täis.
Õpetajate päevad
Need olid alati väga meeleolukad. Õpetajatele korraldati igasuguseid üritusi ja nad pidid erinevaid ülesandeid lahendama. Viimasel aastal olin tänu kooliraadios saadud esinemiskogemusele ka selle ürituse läbiviija. Meelde tuleb aga üks veidi varasem seik õpetajate päevast. Pedagoogidele oli antud ülesanne. Nimelt pidid nad ette kujutama, et on laval näitlejad ja äkki tunnevad, et kirp närib selga. Nende ülesandeks oli kolme sõnaga anda lavapartnerile teada, et see elukas on selja peal. Olli Andessaar lahendas ülesande nõnda, et ta seisis laval nagu ooperilaulja ja üürgas laulda: „Alfredo, süga selga!“. See oli lihtsalt nii naljakas, sest tavaliselt oli õpetaja Andessaar meie jaoks äärmiselt vaoshoitud proua.
Minu kooliaeg sai kuldse lõpu 8. juunil 1991. aastal. Tol ajal ei olnud pärast eksameid pinevat paarikuist ootamisaega. Oodata tuli vaid sama päeva ööni, kuni kirjandi tulemused teatavaks tehti. Muude eksamitega said tulemuse praktiliselt kohe pärast lõppu teada. Ainuke närvesööv ootamine oli enne lõpetamist, sest kuldmedalikandidaatide kirjandid saadeti haridusministeeriumisse. Sealt tuli siis lõplik otsus, kas oled seda väärt või mitte. Minul läks hästi. Kirjand „Elu läbi kooliakna vaadates“ tunnistati kuldmedali vääriliseks. Oli uhke tunne lõpetada viielise tunnistusega ja suruda paar nädalat hiljem Kadriorus Arnold Rüütli kätt. Eesti taasiseseisvuseni jäi veel 2,5 kuud…
