Kooliaastaid meenutavad Eede Tuuling (Almers) ja Linda Rahno (Metsaorg). Eede ja Linda tagasivaated keskkooliajale on pandud kirja märts-aprill 2018.a.
Astusime Kilingi-Nõmme Keskkooli 8. klassi 1950. aasta sügisel. Õppisime samas koolihoones, kus 20.aprillil 1937. aastal juhtus traagiline tulekahju filmi süttimisel kinoseansil.
EEDE: Meenutusi Kantsi koolimajast, tulekahju mälestustahvlist…
Ja anna andeks, kui minu mälestuskildudes pole midagi korrastatut, vaid nad kerkivad esile kuidagi täiesti kaootiliselt, olgu ruumilises või ajalises mõttes. No näiteks, see meie Kantsi tänava praeguseks kadunud punane koolimaja on mulle ennast mõnikord unes ilmutanud. Ja iga kord on unenäos tulnud mööda selle korrustevahelist puutreppi, mis on tundunud kuidagi eriliselt lai olevat, hästi kiiresti üles joosta ja sealt alla vaadata. Ja siis sealt hulgakesi koos trügida teise korruse suurde klassiruumi, kus oli otsaseinas kuldtähtedega suur valge marmortahvel kunagiste plahvatusohvrite nimedega. Eriti selgelt on sööbinud silmade ette pilt sellest mälestustahvlist, mis oli võimude käsul meie keskkoolipäeviks juba maha võetud. Ja ometi, paarkümmend aastat hiljem, tuli välja, et seda poldudki päriselt ära hävitatud, vaid kaheks tükiks lööduna lebas plaat koolimaja pööningul. Praeguseks on seesama originaaltahvel restaureerituna leidnud asukoha uue koolimaja fuajees Sambla tänaval.
LINDA: Meie klassikaaslased olid: (lõpetamisel olime kooli VI lend 1954.a.) Mustas kirjas on need, kes on meie hulgast lahkunud (seisuga 3.04.2018)
- Evi Karu-Kesküla
- Ellen Karu-Rajalaane- Keila haiglas 2018.a.
- Eede Tuuling-Almers
- Kalju Almers
- Jaan Pukk
- Ago Külilo
- Silvi Lindegrön
- Õilme Orro-pole andmeid
- Elvi Keskla-Maisel
- Märt Hiiob-pole andmeid
- Aino Haru
- Linda Rahno-Metsaorg
- Märt Liigand
- Leo Ilves
EEDE– Leo Ilvesest koolipäevil
Jajah, kallis koolivend, Leo Ilves. Albumis on mul mälestusväärne pilt kahest kõrvuti seisvast – meie klassi kõige pikemast (Leo) ja kõige lühemast (Silvi Lindegrön) – õpilasest. Leo oli ikka peajagu kõigist poistest üle, ja Silvi oli jälle veidi alla keskmist kasvu tütarlaps. Olles lühinägelik, kandis Leo tugevaid prille, ka torkas silma ta punakate juustega pea, seal üleval kõrgel. Niisiis äratas ta oma välimusega otsekohe tähelepanu. Ta oli õnnistatud ka intelligentse mõistusega ja üpris terava keelega.
Meelde tuleb seik, kui Leo soovis tõestada, et kodused koolitööd on mõttetu ajaraisk. Et tollal polnud koolis veel aineklasse ega kabinette, veetsid õpilased enamuse aja oma kindlas klassiruumis, igaüks oma istekohal. Leo pani oma lauasahtlile luku ette. Nii sai ta koolipäeva lõpul kõik oma raamatud-vihikud lauasahtlisse luku taha jätta, ning minna koju, kaks kätt taskus. Aga siis juhtus, et ühel hommikul teatas Pääro Kressa enne tunni algust, et tunni lõpus tuleb kodus valmis kirjutatud eesti keele kirjandid kokku korjata. Leo suhtus asjasse stoilise rahuga, tõmbas oma lauasahtli lahti, otsapidi vastu kõhtu, jättis vihiku lahtiselt sahtli põhja, võttis täitesulepea pihku ja hakkas kirjutama. Vahetevahel tõstis pilgu üles ja vaatas sügavmõtteliselt õpetajale otsa. Tunni lõpus pani ta koos teistega oma vihiku õpetaja lauale. Kirjandi hinne oli muidugi väga hea, nagu alati.
LINDA: Meenutame koolijuhtkonda ja õpetajaid: Kooli direktorid vaheldusid meie kooliajal sageli. Meie esimestel keskkooliaastatel (1.09.1950-5.10.1952)oli direktor Friedel Joonasing. Õppealajuhatajaks Elli Teras, kes sai direktoriks novembris 1952 ja oli ametis augustini 1954.
EEDE: Oi aegu ammuseid, mida pole aastakümneid meenutanud. Rohkem on meeles Pedas oldud ajad ja sündmused, üliõpilaste elu ühiselamus, aga keskkool on vajunud kuhugi kaugusse. Nüüd pead mulle andma aega, et üldse midagi enam pähe tuleks, rääkimata kirja panemisest. Aga Taltsi Juks pole küll olnud koolidirektoriks. Meie ajal oli alguses veel Joonasing, siis mõnda aega ka Kressa Pääro, enne Terase Ellit. Kas tead, et Kilingi-Nõmme kohta on agarasti mälestusi korjanud ja ka trükis avaldanud selline mees kui Olev Paukson? Eelmisel sügisel ilmus temalt raamat “Loosungid ja lootused. Kilingi-Nõmme 1946-1962” Väljaandja MTÜ AIK Livonia, Saarde Vallavalitsuse toetamisel. Ta on kokku korjanud hea jao kirjalikke andmeid nende aastate kohta ja need võiksid ka meie pooleldi ähmastunud mälestusi ergutada või täpsustada. Aga luban, et mingil ajahetkel otsin pildialbumid üles ja võibolla suudan ka midagi kirjalikult sõnastada. Aga seda sinupoolset tõuget oli küll tõepoolest vaja.
LINDA: Anna Sumberg-meie klassijuhataja, muusikaõpetaja ja koorijuht. Meie tüdrukutest moodustas ansambli. Esinesime tihti kultuurimaja laval. Parimad lauljad olid karutüdrukud (Evi ja Ellen Karu). Evi lõpetas pärast keskkooli Tallinna Muusikakooli laulueriala.
Pääro Kressa – kirjandusõpetaja ja näitemängude juht Kilingi-Nõmmes. Üks paremaid lavastusi oli V.Kaverini raamatu “Kaks kaptenit” järgi samanimeline dramatiseering, kus mängisid meie klassist : Eede Tuulig (Almers), Märt Liigand , Evi Karu (Kesküla), Leo Ilves jt.
EEDE: Kui vastata küsimusele, kes meie tolleaegsetest õpetajatest võisid olla suuremateks eeskujudeks või tugevamateks mõjutajateks, tuleb esimesena muidugi meelde matemaatikaõpetaja Helmi Talts (Tähiste). See, kuidas ta oma hapra, kuidagi haldjasliku olekuga, tahvli ees seistes, kergelt kavala naeratuse saatel, meid oma mõttekäike järgima õhutas, trigonomeetria põhialuseid või matemaatilisi valemeid kasutama õpetades, haaras endaga kaasa. Ja kas pole vahva, kuidas Liigandi Märdi huvi matemaatika vastu aina süvenes ja kasvas. Ei juhtu ikka iga päev, et koolipoiss oleks kodustest matemaatikaülesannetest nii haaratud, et juba vahetunnil, enne tunni algust, kirjutab ta kõik lahenduskäigud tahvlile ja seletab läbi, kuidas ta vastusteni jõudis. Seda tegi Märt, ja sellest oli kõigile kasu.
LINDA: Alice Kressa – inglise keele õpetaja (Pääro abikaasa);
Helmi Tähiste (Talts) – matemaatika ja astronoomia õpetaja. Äärmiselt korrektne nii oma riietuselt kui õpetajana. Kirjutas hästi väikeselt ja peenes kirjas, mida soovitas ka kehva käekirjaga õpilastele, et nii tuleb kiri loetavam. Minu jaoks oli astronoomia kõige põnevam õppeaine. Polnud maailmaruumi kohta kunagi varem niipalju kuulnud kui sellelt õpetajalt. Hiljem, pärast ülikooli lõpetamist, juhendasin Loodusmajas mõned aastad astronoomia ringi.
EEDE: Aga nüüd üks lõbusam meenutus sellest meie viimase kooliaasta pisikesest klassiruumist Lonni köögi kõrval. Ühel kenal varakevadisel sombusel koolipäeva hommikul mingis tunnis igavlevad poisid, kes istusid akna all, leidsid endale järsku huvitava tegevuse, mis muidugi ei olnud tunni ainega mingilgi kombel seotud. See võis olla Liigandi Märt, või oli hoopiski Kalju või ka Ilvese Leo, kes aknast välja vahtides märkasid kooliõue peal ringi liikuvaid konni. Vihikulehele visandati hoovi plaan ning jagati selle pind ruutudeks. Edasi hakati tegelema konna (või konnade) liikumise märkimisega antud plaanile. Keegi poistest jälgis kella ja plaanile kanti iga minuti järel konna uus asukoht. See oli tegevus, mis haaras neid jäägitult, nii et vahetunnilgi sai seda elavalt arutada. Kas poleks praegugi hea idee bioloogia õpetajale õuesõppe tunniks?
LINDA: Ansip Rene – kehalise kasvatuse õpetaja. Erksalt meeles tunnid rööbaspuudel, üle kitse hüppamised, suusatamine, uisutamine kirikumäe alla rajatud uisuplatsil. Kõik mis nõuti tuli täpselt täita. See polnud meil tüdrukutel just lihtne. Meenuvad mitmed seigad kehalise tundidest, nagu köiel ronimine.
EEDE: Tuletame siis meelde ka meieaegset võimlat punases koolimajas. See oli ühes suuremas ruumis allkorrusel. Seina äär oli üleni kaetud suurte redelitega, maas olid matid, võimlemisvahenditena olid olemas rööbaspuud ja kõigi poolt vihatud hüppepukk ehk “kits”, ning laest rippusid alla ronimisköied. No vot, neidsamuseid köisipidi tuligi õppida üles ronima. See, kui hästi ma ise ronimisega hakkama sain või ei saanud, ei meenu üldse, aga pilt, kuidas Karu Ellen ennast ülespoole vinnas, on küll silme ees. Ansip seisis köie all, julgestuseks ja abistamiseks. Aga kui ta seal seisis, käsi püsti, Elleni jalga toetamas, vajusid Elleni käed köie küljest lahti, ja tüdruk kukkus, mütaki, alla, otse Ansipi õla peale. Õpetaja vankus, aga pidas vapralt vastu ega kukkunud maha. Sellist pauku polnud ta küll kuidagi osanud oodata. Ju õpetaja amet kord juba selline ongi, täis igasuguseid ootamatusi. Ja lollid on öeldavasti leidlikud, eriti ettearvamatud võivad aga olla just õpilased. Muide, mitte keegi ei hakanud naerma.
LINDA: Mul tuli sügisel kui maa oli juba külmunud joosta ümber staadioni paljajalu, et jooksunorm ära teha. Uisutamisestki ei päästnud miski. Hoides uisuvälja barjääri äärde ja vaevalt püsti püsides sai seegi norm täidetud, mis sest, et labajalg tahtis murduda.
EEDE: Leidsin Kalju fotoalbumist üles poiste omatehtud pildi tollest Hiiobi Märdi ajaloolisest tõkkejooksust Ansipi korraldatud kooliõpilaste kergejõustiku võistlusel. Ansip on pildil vasemas nurgas esiplaanil, suure naeruga vaatamas, kuidas Hiiobi Märt suurte tanksaabaste müdinal, hirmsa kihutamisega sööstab otsustaval ilmel järgmise tõkkevärava poole, eemal rajal näha eelmine ümberjoostud tõke. Ja raja ääres on naeru käes väänlevaid ja lausa karglevaid pealtvaatajaid, pisarad silmas. Lugu oli nimelt selline, et kui Hiiobi Märdile räägiti auk pähe, et tema oleks oma vanuseklassis ainuke võistleja, ja et ta oleks seega ka jooksu võitja, läks poiss garderoobi, tõi välja oma paksu tallaga tanksaapad ja tõmbas need jalga, et muidu võib oma varbad ära lüüa. Ja igati õige tegu, sest tõepoolest, jooksmisega sai ta veel hakkama, aga üle tõkete hüppamine ei tulnud kuidagi välja. Ta lihtsalt hüppas kuidagi väga kohmakalt valel ajal ja otse väravale peale või jooksis neist lihtlabaselt läbi. Ja no oli küll üks ülinaljakas vaatepilt.
Aga Ansipile tuleb igati au anda. Ta oli ikka üks noor, energiline ja ettevõtlik sportlasehingega inimene, kes nakatas kooliõpilased spordipisikuga. Ja see, et koolil polnud üldse mingit sporditegemise paika, ei tähendanud midagi. Kunagise, köstrile kuulunud rohtukasvanud põllu peale rajas ettevõtlik mees koolipoiste abiga täismõõtmetes spordiväljaku jooksuradade ja hüppekastiga. Uisuväljak rajati samuti oma jõududega kiriku alla orgu, kus paisutati üles kohalik oja. Mäletan hästi, kuidas hokimeeskonna liikmena minu enda onupoeg, Jaan Moppel, ise endale hokikepi või isegi mitu tükki neid valmis meisterdas. Vabriti Aarne või Krimmi Jüri oskaks kindlasti Ansipi ettevõtmistest rohkesti rääkida. Aga mul pole isegi aimu, kes neist tolleaegsetest spordientusiastidest veel elavate kirjas on.
LINDA: Aino Pärdijaak õpetas loodusaineid. Õpetaja Kase oli väga nõudlik keemiaõpetaja. Kartsin teda, sest ta vaatas kurjalt üle prillide ja käsutas mind tihti tahvli juurde keemiavõrrandeid kirjutama. Tema juhtimisel toimus veel töö kooliaias, mitteainult kooliajal, vaid ka suveperioodil.
Helju Unt õpetas meile ajalugu. Ta luges vahel kultuurimaja laval ette luuletusi.
LINDA: Toimus rahva puhastamine nõukogude võimule ebasoovitatavatest inimestest küüditamisega Siberisse. Kui Kilingi-Nõmmest leiti enne Oktoobripühi 1951.aasta oktoobris kehtiva korra vastaseid lendlehti. Meie IX klassist arreteeriti Evi Karu (Kesküla), Märt Liigand, Jaan Jakobson ja Eha Västrik. Läbiotsimine toimus ka minu kodus. Hiljem selgus, et lendlehti olid levitanud Tihemetsa Tehnikumi poisid.
EEDE: Kas Sa ise tead, et oled kooliajal kord minu elu päästnud, nii et olen Sulle igavesti tänulik? Mäletad, kuidas meid koolilastena tihtipeale mõnda kolhoosi põllutöödele viidi ja toodi? Veoautokastis! Mõnikord olid autokastis pinkideks pandud lauad ja mõnel veoautol oli ka vahel kõrgendus kahelpool küljes, aga sellel korral ei olnud midagi. Lihtsalt seisime kastis püsti, lõbusalt koos – kena kevadine (või oli varasügisene) aeg, tundidest pääsenud. Ka autojuht tundus olevat kergelt vindisena kõrgendatud meeleolus ja kimas uljalt mööda käänulisi metsa- ja põldudevahelisi teid. Ühe üsna järsu teekäänu peal vajusid aga vastu kasti paremat serva toetanud õpilased, kaks-kolm inimest, nende seas ka mina, kuidagi üle ääre ripakile välja. Mina jäin veel eriti lolli olukorda, sest mul ei õnnestunud kasti äärest enam kinni haarata, tolknesin seal, pea ja käed alaspidi, nii et nägin järsku autorattaid üsna näo lähedal veeremas. Aga siis tundsin, kuidas Sina hüppasid järsku mulle põlvede peale ja hoidsid mu jalad kindlalt autokastis paigal, nii et sain hakata ennast tagasi ülespoole vinnama. Kõik lõppes muidugi hästi, autojuht isegi ei märganud midagi ja ega meiegi pidanud vahejuhtumit mingiks oluliseks asjaks, et sellest rääkida või kellelegi teatada ning lasime lool vajuda unustusehõlma. Arvan, et kergelt ähmis peaga ei osanud ma Sulle isegi aitäh öelda. Alles aastaid hiljem, ükskord voodis enne magama jäämist, nägin vaimusilmas järsku neid suuri autorattaid veeremas otse oma silmade ees ega saanudki esimesel hetkel aru, kus ma sellist pilti olin oma elus varem näinud. Vot, selline mälestus tuli täna hommikul meelde ja nõudis kirjapanemist.
LINDA: 1954. aasta kevadel lõpetasime keskkooli. Sel puhul oli meie tüdrukutel ühesuguse lõikega tumerohelised kleidid läikivate puulehtede kujutistega. Kanga aitas hankida Evi ja Elleni või nagu me kutsusime karutüdrukute ema, kellel oli palju tutvusi kaubanduses.
Üsna keeruline oli korraldada lõpuekskursiooni Leningradi. Kui oli olemas veoauto, millega sõit ette võtta, siis ei leidnud õpetajat, kes tahaks meiega tulla. Lõpuks nõustus Pääro Kressa. Leningradist jõudsime koju, kuid olime veokastis sõitmisest nii ära loksutatud, et mitu päeva olin nagu merehaige ja õõtsusin voodis.
Fotod Eede Almersi erakogust
