Vahetusaasta Tšehhis – kui midagi tõeliselt tahta, on kõik võimalik!

Helene LOORENTS 12.klass

Eelmisel kevadel Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi 11. klassi lõpetanud Johannes Aleksander Raid otsustas õppida ühe aasta välismaal, Tšehhis. Uurisime lähemalt, kuidas tal õnnestus vahetusõpilaseks minna ning kuidas tal Tšehhis läheb. 

Kust tuli mõte minna vahetusõpilaseks ja miks just Tšehhi?

YFU vahetusõpilased. Vasakult: Nanase Jaapanist, Simone Itaaliast, Akinori ja Nao samuti Jaapanist, Elisoe Argentiinast ja Jeníček

Mõte vahetusõpilaseks minna tuli 10. klassi lõpus, kui mulle avanes võimalus osaleda Tšehhis toimuval GLOBE mängudel. Ma polnud enne Tšehhis käinud ja seal olles tekkis tunne, et Tšehhi on osa minust. Tagasi Eestisse tulles hakkasin kohe uurima võimalusi, kuidas saaks Tšehhi õppima minna. Minu jaoks kõige kindlam ja mugavam viis selleks tundus MTÜ YFU Eesti. Valida oli ühe semestri, poole aasta või terve õppeaasta vahel. Mina teadsin juba algusest peale, et kui lähen, siis kas terveks aastaks, või ei lähe üldse.

Milliseid samme pidi läbima, et üldse vahetusõpilaseks saada?

Oma soovi vahetusaastale minemisest avaldasin ma juunis/juulis, selleks saatsin YFU-le ankeedi enda andmetega. Edasi kutsuti mind infopäevale ja järgmisena valimispäevale. Võimalik oli osaleda ka erinevates töötubades, sealhulgas toetajate otsimise

Esimene kohtumine vahetusperega Praha lennujaamas 28.08.2020. Pildil vasakult: 3 YFU CZ vabatahtlikku, vahetusema Monika, Johannes, vahetusisa Pavel.

koolitusel, kus anti nõu, kuidas leida toetajaid programmitasu maksmiseks.

 

Vahetusaastad välismaal on üsna kulukad, kuidas said vajamineva summa kokku?

Kõikide riikide vahetusaastate kulud on erinevad ja see varieerub paarist tuhandest kuni kümne-üheteist tuhande euroni. Mina sain kogu vahetusaasta maksumuse kokku heade toetajate abiga. Kuu aega kulus toetuskirjade ettevalmistusteks ja teine kuu aega jällegi saatsin ja vastasin tagasitulnud kirjadele. Olgu see summa tahes kui suur, kui midagi tõeliselt tahta on kõik võimalik.

Räägi veidi enda vahetusperest ning igapäevaelust Tšehhis.

Elan vahetusperes, kus on ema, isa ja kaks chihuahuat. Elame Šťáhlavyis. Isa Pavel töötab Škodas, samas firmas, kust tulevad 2024 Eestisse uued rongid. Ema Monika on ettevõtja ja pakub erinevaid lahendusi interjööri kujundamiseks. Kodus on meil kaks chihuahuat, Dasticka Ja Dorotka, ja neli akvaariumi kaladega, meil oli ka kass, aga ta suri kahjuks sügisel ära. Perel on kolm poega, neist kõige vanem Karel, siis Ota ja noorim Matyaš, ükski poegadest ei ela enam kodus.

Johannes vahetusema Monika ja vahetusisa Paveliga

Vabal ajal vaatame koos vahetusperega erinevaid Tšehhi filme. Samuti meeldib meile koos süüa teha, näiteks oleme teinud mulgiputru, leivavahtu ja musta leiba. Lahutamatu osa on ka lauamängud, mida mängime peaaegu iga õhtu. Nädalavahetustel käime palju reisimas ja matkamas, näiteks oleme vahetusemaga käinud kolmes lähedalasuvas observatooriumis tähti vaatamas, kirjanikeööl Pilsenis, teatrietendustel ning erinevates vaatetornides.

Johannes teatris Tšehhi klassikat, “Kytice” vaatamas
Vahetusaasta lahutamatu osa on lauamänguõhtud vahetusperega.

Kooli sõidan rongiga, paar peatust lõunasse, Blovicesse. Gymnazium Blovices on neli klassi ning mina õpin neist kolmandas. Siin kestavad vahetunnid 5 minutit, aga on ka pikemaid, 10 ja 15 minutilisi vahetunde, lõuna on 1h. Tunni ajal võib vabalt süüa ja juua, kuid see ei tohi lihtsalt segada tunni andmist. Kahel päeval nädalas on meil 6 tundi, ülejäänud kolmel päeval 8.

Kuidas edenevad sinu tšehhi keele õpingud?

Päris alguses Tšehhi jõudes ei osanud ma põhimõtteliselt mitte midagi tšehhi keeles rääkida. Ma olin küll Duolingo äpiga palju tšehhikeelseid sõnu ja väljendeid õppinud, kuid hääldused ja kohalik keel on ikkagi veidi teine, kui see, mis äpis kuuldu. Alguses on muidugi keele õppimine ja arusaamine raske, aga mida aeg edasi, seda lihtsamaks see läheb. Praeguseks on keele õppimisega läinud väga hästi. Seoses koroonaviiru

Gymnazium Blovice.

se ja distantsõppetega on olnud palju aega tegeleda keele õppimisega. Jah, ka Tšehhis oli palju perioode kui pidime õppima distantsilt, sest olukord siin oli vahel hullemgi kui Eestis. Oktoobri algusest saadeti meid koduõppele ning tagasi kooli lubati alles detsembri teisel nädalal, kuid seda luksust said nautida ainult osad klassid, sealhulgas ka minu klass. Selleks ajaks olin ma tšehhi keelt praktiseerinud juba üsna palju ning rongijaamas vanemale härrale kellaaega vastates ja niisama maast-ilmast vesteldes tekkis selline ülev tunne, et lõpuks saan ma aru, millest jutt käib.

Johannese tegemistel saab silma peal hoida Facebooki lehel: https://www.facebook.com/JussInCzech