Sairi Sutt Kängurumaal

Hanna Tali intervjueeris Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi vilistlast Sairi Sutti, kes elab hetkel Austraalias.

 

 

 

 

Mis aastal lõpetasid Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi?

2017. aastal.

Milliseid mälestusi on sul koolist?

Kilingi-Nõmme Gümnaasiumist on mul head mälestused. Meil oli kokkuhoidev klass ja tekkis selline oma punt, kellega oleme ka pärast kooli jäänud suhtlema. 

Miks otsustasid minna Austraaliasse?

Julgen väita, et Austraaliasse mineku peale on mõelnud iga noor. Soe kliima, imeline loodus ja hea palk. Eks nende kolme punkti pärast ju põhiliselt minnaksegi.

Ka minu elukaaslane rääkis päris pikalt, et võiks ikka ära käia ja maailma näha. Mul oli tol hetkel minu unistuste töö. Töötasin võimlemistreeneerina Pärnu võimlemisklubis Rüht, kus mulle usaldati võistlusrühm. Andsin tantsutrenne pärnumaa lasteaedades 3-6 aastastele mudilastele, juhendasin SK Saarde tantsutûdrukuid ja VK Githa vilistlasrühma, viimases kahes tegin ka ise kaasa. Koostasin rühmadele kavasid mis olid edukad nii eesti suurimal võimlemisfestivalil Gymnafest kui ka Kuldse Karika tantsufestivalil. Algul tundus kuidagi vale just nüûd ära käia, aga samas peas tiksuski mõte, et kui ma nüûd ei lâhe siis ilmselt jääbki käimata. Ühel päeval ostsimegi üheotsa piletid ja jäime oma seiklust ootama. 

Kaua plaanid seal olla?

Juuni algul saab esimese aasta viisa läbi, jäänud on veel vähem kui viis kuud. Selleks et jääda teiseks aastaks tuleb teha 88 tööpäeva farmis, need on mul tehtud ja võimalus kohe teine aasta veel siia jääda on olemas. Austraalias elan päev korraga ja väga palju ette mõelda ei taha, aga suveks loodan ikka kodus olla. Eks siis paistab, kas tulen teiseks aastaks veel või mitte.

Millega sa seal tegeled?

2019. aasta juuni algul Austraaliasse, Brisbane nimelisse linna jõudes ostsin auto ja hakkasin tööd otsima. Seal kandis ei olnudki see nii lihtne, sest Austraalias oli siis talv ja farmides ei ole lihtsalt hooaega. Hakkasin liikuma põhjapoole, kus on aastaringi väga soe ja lootus tööd leida suurem. Töö otsimise ajal avastasin idarannikut mis on tõeliselt avastamist väärt! Elasin sel ajal autos, Austraalias on väga palju campground’e, kus saab tasuta ööbida. Mõnel juhul on isegi tasuta pesemisvõimalus ja soe vesi dušist voolamas. Jõudsin Bundabergi, kus umbes nädala korjasin tomateid ja suvikõrvitsaid, see oli aga suhteliselt orjatöö ja tulin kiirelt tulema. Järgmiseks olin neli kuud Põhja Queenslandis, Austraalia suurimas banaanifarmis nimega Mackay´s Bananas. Selle kohaga on mul väga head ja positiivsed mälestused. Hästi sõbralik ja inimlik töökeskkond. Banaanifarmi oleksin võinud jääda veel kauemakski, kuna seal on hooaeg aastaringselt ja lisaks eestlaste tööd hinnati väga. Tahtsin aga selle aasta jooksul teha rohkem, kui ainult banaanifarmi tööd, seega otsustasin detsembri teisel nädalal Balile puhkama minna. Praegu elan Griffithis ja töötan viinamarja põllul, kus minu tööks on näiteks tugipostide maasse panemine, traktoriga sõitmine ja veel mõningad muud ülesanded.

Mida sa teed vabal ajal?

Mackay´s Bananas töötamise ajal jäi vabaks ajaks aega ainult nädalavahetusel. Sellel ajal proovisin motivatsiooni leida võimlemisele ja üleüldse trenni tegemisele. Mul ei ole sellega kunagi raskusi olnud, aga siin, kui iga päev on 30+ kraadi teeb juba väiksemgi jalutuskäik naha seljas märjaks. Õnneks oli ookean kodust 500m kaugusel, kus sai end jahutamas käia. Tuli ka ette väljasõite koskede ja teiste looduskaunite kohtade juurde. Kindlasti räägin interneti vahendusel aeg-ajalt pere ja oma parima sõbrannaga, kes mind tagasi Eestisse igatsevad. 

Mis üllatas sind kõige rohkem Austraalias?

Austraalias sajab väga vähe vihma. Talvel saab ookeanis ujuda ja rannas päikest võtta. Kogu aeg on soe ja päikseline! Normaalne on maapiirkonnas elades sõita 100km toidupoodi. Kängurusid on väga palju ning tee ääres on ka kahjuks nende laipasid näha. Üllatas ka see, et siin on campgroundides ja parkides tasuta grillide kasutamine, tehakse piknik, grillitakse, peetakse sünnipäevi ja lapsed saavad samal ajal mänguväljakul hullata.

Mida igatsed Eestist?

Algul arvasin et hakkan igatsema kohukesi ja eesti toite, mida siinpool ekvaatorit ei saa, aga tegelikult ei ole mul kordagi sellist mega suurt isu millegi järgi tulnud. Ainult jõuludel oleks hapukapsast küll tahtnud. Mul on siin sõbrad, kelle vanemad saadavad neile eesti komme ja näiteks tatart, mida siin saab, aga natuke teistmoodi maitsega. Eesti söögid on kindlasti paremad kui austraalia omad, aga siin olles proovin pigem nende söögid ära. Kodumaa toitu on aega terve elu nautida ja sellepärast ei taha ka, et mulle midagi Eestist saadetakse. Kõige rohkem igatsen pere, oma väikest õde ja sõpru. Ja tegelikult vihma igatsen ka, siin on nii kuiv.

Kas oled seal olles ka eestlasi kohanud?

Tänaval ja poes olen ikka eestlaseid näinud, aga pigem vähe. Esimese eestlasega suhtlesin postkontoris, kes töötas seal. Läksin pakile järele, teenindaja sai nime järgi aru, et tegemist on ilmselt eestlasega. Järgnes eesti keelne vestlus ja selgus, et ta on juba 10 aastat Austraalias elanud. Emakeel oli juba natuke ära ununenud, sest kodumaalt ta kellegagi pidevalt ei suhtle. Banaanifarmist lahkudes sai minu toa ja töökoha endale eesti paar, kelle otsisin Facebooki grupist “Eestlased Austraalias”, nendega olen jäänud internetis siiani suhtlema. Praeguses elukohas Griffithis sain enda toa tänu eestlasele, kes postitas samuti Facebooki gruppi vaba toa kuulutuse. Seega olen ikka eestlasi näinud ja nendega suhelnud. 

Mis meeldib sulle Austraalia juures kõige rohkem?

Inimesed on rõõmsad, ilmselt sellepärast, et päike paistab kogu aeg. Ja mulle meeldivad kängurud väga! 

Kuidas mõjutavad sind praegu Austraalias olevad ulatuslikud põlengud?

Vanemate rahulolu suhtes tahaks öelda, et ei ole häda midagi. Kui suuremad põlengud septembris alguse said, ei olnudki hullu, sest elasin sellest ~3000km kaugusel. Nüüd olen aga ~300 km läheduses põlengutest. Aastavahetuse eel oli Sydneys tunda suitsust õhku ning jaanuari viiendal päeval, kui Griffithi poole sõitsin ei olnud mitte midagi hingata. Õhk oli paksu suitsu täis, päisepäeva ajal oleks korraga olnud nagu õhtu hämaruses. Sel ööl tuli veel autos magada ja jäi vaid loota, et tuul pöördub teise suunda ja ehk hommikuks on õhk parem. Õnneks oligi ja nii suitsust õhku ei ole rohkem sisse hingama pidanud. Griffithit ümbritseb õnneks kõrbeala mitte paks mets. Seega arvan, et oht on väiksem kui mujal New South Wales või Victoria osariigis.