Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi muuseumiklassi perenaisena toimetab Mari Karon, kes töötas meie koolis õppealajuhatajana 18 aastat.
Sellest aastast on tal aega pühenduda endisesse keemia kabinetti kolinud muuseumi varade korrastamisele. Kirjatarga toimetus palus Mari Karonil otsida oma mahukast albumist välja mõned üksikud pildid ja neil olevaid isikuid ning sündmusi kirjeldada.
MINU KOOLITEE ALGUS
Väga oluline pilt, mis on tehtud Tõstamaa Keskkoolis septembri kuus. Olen olnud kooliga väga lähedalt seotud terve oma elu, kõik 65 aastat. Olen elanud koolimajas või koolimaja kõrval, õppinud ja õpetanud koolis 58 aastat Kusagile muljale ei ole mind kahjuks tööle võetud ja ega ma pole kippunudki 🙂 .
Mitte minutitki ei ole kooliga vahet tekkinud ja õppida on alati huvitav olnud. Õpetajatega on mul samuti vedanud. Õpilasena olin võimetekohaselt hoolas ja klassivälises tegevuses hästi aktiivne. Õppisin fanfaari puhuma ja osalesin noorte liiklusinspektorite ringis.
Enne kooli tantsisin rahvatantsu Kilingi-Nõmme Kultuurimajas, esimeses klassis pani meid õpetaja Vaike Orula samuti tantsima. Sellest ajast saadik olen rahvatantsule truuks jäänud.
KOOLIS KEHTIVAD SELLISED SEADUSED, ET LÜHEMAD LÜKATAKSE ALATI ETTEPOOLE
Pildil on minuga koos Reemo Salupõld ja Kalle Täht (KiNG 50. lend). Minu jaoks on need pildid, mis näitavad algklasside õpetaja vahvat saatust. Sa tegutsed ja toimetad lastega, kes on Sul kogu aeg silma all. Õpetad lapsed lugema ja kirjutama, joonistama ja loodust hoidma. Kirjutad üles nende naljakad ütlemised ja kogud kokku kirjutised, joonistused.
Ühel hetkel on needsamad lapsed Sinust igas mõttes pikemaks kasvanud, targemaks saanud. Väikeste võimlemissusside asemel on jalas hiigelsuured soliidsed kingad. Siis on õpetaja kord ülespidi vaadata ja imestada, kui pikaks ja targaks on jõnglased kasvanud.
Hästi hea tunne on teada, et õpilastel läheb hästi. See, kes unistas 4. klassis elukutsest, mis arvudega seotud, töötabki statistikuna. Tüdruk, kes soovis juba lapsena teistele süsti teha, ongi haiglas õde. Poiss, kes oli koolis uje ja arglik, juhib kindla käega oma firmat. Poiss, kes oli klassis õpetaja abiline igas olukorras, on koolis õpetaja. Poiss, kelle nutikatele küsimustele pidi õpetaja otsima vastuseid tarkadest raamatutest, on maailmakodanik, majanduse analüütik.
MINU ELUS ON SUURT TÄHTSUST MÄNGINUD TANTSURÜHM KILINGI
Naisrühm sai kokku kutsutud 1984. aastal. Sinnamaani ma tantsisin ise, aga siis sai minust tantsujuht. Kilingi on minu elu pea peale pööranud. Tantsurühmata ei oleks ma elu sees ette võtnud selliseid sõite festivalidele, nagu me sõitnud oleme (Rootsi, Portugal, Türgi, Holland, Prantsusmaa, Hispaania, Ungari, Tšehhi ja kõik need Euroopa riigid, millest läbi sõitsime).
Kui rahvatantsuga seotud pilte vaatan, siis lähen alati „õnne täis“. Meenuvad lustakad bussisõidud, piiride ületamised, erinevate rahvaste tavad ja kombed, tohutu suured festivalilavad ja kontserdid, milledel osaletud. Tantsupidude melu ja elu madratsitel, proovid vihmas ja päikeses, rahvariietes läbi linna tantsimine.
Kilingi rühmaga seoses asusin taas õppima. Alguses tegin tantsuõpetaja tööd omaenese tarkusest, aga üheksakümnendatel käisin tantsujuhtide koolis. Sain aru, kui palju huvitavat on talletatud folklooris ja kui oluline on rahvakultuuri hoidmine. Olen õnnelik, et Kristjan Torop, Mait Agu, Angela Arraste, Ilma Adamson ja paljud teised professionaalid sel ajal meile oma teadmisi ja oskusi jagasid. Iga nende õpetust võis usaldada ja julgelt kasutada.
Kilingi on elustiil, mille mõju kestab kindlasti ka pärast seda, kui naised enam polkat keerutada ei jaksa. Üksteise õlatunne, rõõm õnnestumistest ja jagatud mured – see on minu jaoks Kilingi.
ON SELLISED HETKED, MIS JÄÄVAD ERITI HINGE
Üks neist oli reis Portugali, mis kestis 3 nädalat keset kõige kiiremat õppeaasta viimast veerandit. Uskumatu lugu, et nii paljudel õpetajatel üldse lubati reisile minna. Unustamatud mälestused kogu eluks, mida on võimatu kahe sõnaga edasi anda ja mida keegi ära võtta ei saa.
See oli kõik nii huvitav ja erakordne. Reisi korraldamine oli lihtne osalejate vähenõudlikkuse tõttu: teekonnal ööbisime telkides, sõime kaasavõetud moonakotist. Meiega koos osalesid festivalil tantsijad Pärnust ja Talilt, pillimehed ja lauljad Õnnela Teearu juhendamisel. Kogu seltskond oli väga tore ja sõbralik. Pildil koos rahvamuusiku Heili Tohviga.
2017 kevadel, seoses Portugali võiduga Eurovisioonil, meenusid taas selle riigi loodus, tohutud mäed ja orud, pealinn Lissabon ja Atlandi ookean, väikesed külad, kus meil oli au festivalikülalisteks olla, imelise kõlaga portugali keel. Oli põhjus fotoalbum välja võtta.
NII MA HAKKASINGI ÕPPIMA PRANTSUSE KEELT
Euroopa Kultuurikülade kogunemine toimus 2000 aastal Mellionecis, Prantsusmaal. Huvitav maa, huvitava kultuuriga ja lahkete inimestega. Meelde jäi sajandivahetuse Pariis. Pildil on meile kodumajutust pakkunud Ivetta ja Bernard Bogard, kellega suhtlemine andis tõuke prantsuse keele õpingutele. Läbisin kahe aasta jooksul keeltekoolis prantsuse keele kursuse. Oi, kui raske oli sundida end sõnu pähe õppima ja lugusid jutustama. Vahel tekkis tunne, et inglise, vene ja prantsuse keel on kõik segi. Kuid huvitav oli tähelepanek, et mida rohkem keeli oskad, seda kergemini neid omandad.
Siiani suhtleme Ivettaga ja kirjutame prantsuse keeles. Oleme kohtunud korduvalt, kuid keeleoskuse lihvimiseks oleks vaja pidevalt praktiseerida. Jälle põhjus õppida ja pingutada.
MINU VIIMANE ESIMENE KLASS
Sellest aastast mulle oluline pilt. Meeldib see, et lapsi meie kooli endiselt jätkub. Ja jätkub toredaid lapsevanemaid, nende hulgas meie oma vilistlasi. Lustakas foto esimese koolipäeva meenutuseks. Olgugi, et elu on teinud suure muutuse, on esimese klassi õpilased ikka need, kelle näod on uudishimu ja ootusärevust täis. Vanemate elutarkuse suurus sõltub sellest, mitmes laps kooliteed alustab. Küll on rõõm, kui õnnestub kooliaasta jooksul ühiselt uuele tasemele jõuda ja kevadel tõdeda, et kõik oleme natuke targemad ning paremad.
Esimese klassi esimesel koolipäeval olen olnud osaline 6 korda. Kõik minu „lennud“ on olnud omanäolised ja meeldejäävad ning kõikide esimest septembrit meenutan rõõmsa tundega.
LEMMIKPILT
Olen palju pildistanud loodust. Vaatajale ei pruugi looduskaadrid midagi öelda, aga mulle on need tohutult olulised ja jutustavad oma lugusid iga kord, kui neid vaatan. Pildil on vaade Erimistu järvele.
VAADE TULEVIKKU – SÄRAVA SILMAGA UURIB LAPS AJA KULGEMISE LUGU!
Foto on tehtud meie kooli muuseumis, mis sai paljude õpetajate ja teiste heade inimeste kaasabil asutatud. Pildil on Kiviõli Keskkooli 7. klassi õpilased vana tehnikat uudistamas. Soovin, et kooli muuseum oleks koht, kus lapsed saaksid toimetada vana, kuid töötava tehnikaga, mida enam ei kasutata: grafoprojektor, grammofon, vanaaegne arvuti, kinoaparaat jne. Unistan, et lapsed uuriksidki kooli muuseumis aja lugu ja mõistaksid elu edasiminekut, et ma suudaks lastele selliseid raamatuid ja esemeid tutvustada, mida nad ei näe iga päev. Soovin, et muuseum ei oleks lihtsalt koht, kus raamatud reas, vaid koht, kus saab aktiivselt toimetada ja uurida.
Olen õnnelik inimene. Vahel imestan ise ka, kas see õnneseen tõesti olen mina. Elan imelises kohas, imelise looduse keskel. Perekond, lapsed ja lapselapsed on mu elujõu allikaks. Töötan kõige paremas koolis koos suurepäraste inimestega, kellest paljud on meie kooli vilistlased, mõned isegi päris minu enda õpilased. Iga päev kohtun väga vahvate noorte inimestega. 39 aastat Kilingi-Nõmme koolis on andnud teadmise, et noorus ei ole hukas, noored on muutunud ja sellega tuleb harjuda. Õpilaste vanemad on olnud alati koostööpartnerid, abilised ja nõuandjad. Kurvad hetked, mis on seotud kooliga, kaovad kahjuks mälust salapärasel kombel.
5 elust õpitud teadmist:
-
Õppimine on elamise eeldus ja tõestus.
-
Kõige olulisem oskus on kohaneda muutunud oludega
-
Õpilane ei puudu kunagi põhjuseta, põhjus on alati.
-
Laps ei käitu halvasti, ta ei tea, kuidas oleks õigem käituda.
-
Õnn on oskus olla õnnelik.
