Oma pildialbumit sirvib meie kooli inglise keele õpetaja Mare Lapp.
Isa kamandas mu ühel päeval aeda, käskis muru peale maha istuda ja korralikult kaamerasse vaadata. Ettevõtmine oli piisavalt vastik, tekki ei antud istumise alla, parv mesilasi sumises ähvardavalt ümber ja päike paistis kah otse näkku. Ma ei saanud aru, miks isa pidi niimoodi mugavalt seisma, et tema peale paistis päike seljatagant. Aga siis, taipliku lapsena, ma avastasin, et see kaamera silm on ju imeväike. Ja ma sain kohe aru, et kaugemalt läbi nii pisikese augu vaadates ei paista ju, kas mul on silmad kissis või lahti. Ja nii ma siis kissitasin. Sedaviisi tekkis esimene värvifoto minust.
Mul oli isa ja ema ja vanaema ja vanaisa, kõik puhtalt minu jaoks olemas. Suur aed ja hoov. Kolme maja lapsed seal mängimas, mina kõige väiksem. Keegi ei tahtnud mind rahvastepalli võistkonda võtta, äkki astuvad peale… Õhtujutte luges vanaisa: Oskar Lutsu „Kevadet“ ja följetone. Need tõid une väga hästi peale. Vanaisale muidugi, mitte mulle. Vanaisa tahtis magada, mina tahtsin kuulata. Vanaema valis kähku pooled, kaks ühe vastu. Ja vanaisal tuli edasi pingutada. Idüll kestis kuus ja pool aastat, siis ma sain omale õe.
Steal the show.
Järgmisel sügisel ma läksin kooli.
See on meie 3. klassi pilt. Teiste seas oli Mait Klaassenil ja Aavo Pikkuusil au minuga ühes klassis käia. Meie klassijuhataja oli õpetaja Linda Lina. Väga sümpaatne, sõbralik, rahulik. Ja ühte eesti keele õpetussõna, ma arvan, et ma mäletan ka. See käis õigekirja kohta. Õpetaja ütles nii, et kui sa kordad enda ette sõna ja ütled seda tähte nii pikalt, et selle sõna tähendus ei muutu, siis kirjuta seda tähte kaks. Siis ma mõtlesin: tegemata või tegematta. Ma sain aru, et asi oli ikka tegematta ja kirjutasin vapralt 2 tähte. Etteütlus tuli suht punase-kirjaliselt tagasi. Andsin protesti sisse, seda ei arvestatud. Läksin koju ema juurde. Ema valis ka õpetaja seisukoha ja isa ka. Seega siis oli minu esimene kolm teenitud. Koolis ma olin pigem pingereas ülevalpool, esimese 5-6 seas. Aga kolmas klass lõppes mul kiituskirjaga.
Mina läksin 4. klassist teise klassi, sest oli küsimus, kas käia hommikupoole või õhtupoole koolis. Mina tahtsin, või õigemini tahtis ema, et ma käiksin hommikupoolikul koolis. Ja siis pandi mind b. klassi. Kes neist klassikaaslastest jõudsid välja gümnaasiumisse, nendega suhtlen siiani. Algklassi kollektiiv niiviisi koos ei käi.
Õppisin Tartu 5. Keskkoolis, tänasel päeval on see Tamme Gümnaasium. Oli siis väga hea kool ja on tänaseni. Mõned minu õpetajad on veel olemas. Mitte küll õpetajana, aga siin ilmas. Mõned ei ole. Minu esimene inglise keele õpetaja suri paar kuud tagasi 103-aastaselt.
Minu keskkooliaegne klassijuhataja ja eesti keele õpetaja oli Irene Leisner ja mind on õpetanud Eva Saks, Aino Talvistu, Ilje Tooming, Arved Kurits, Georg Allik, Sirje Matt, Sulev Kald, Henn Tiivel, Evi Mölder, matemaatikud Mark ja Tiirik. Meie direktor oli Jüri Vene, aga viimasel õppeaastal vahetas Helve Raik tema välja.
Kui 1973 keskkooli lõpetasin, siis tuli loogilise jätkuna kõrgkool. Ma õppisin Eesti vanimas ülikoolis. Seal olid minu õppejõududeks teiste hulgas Amanda Kriit, Nora Toots, Hilja Koop, Laine Hone, Heino Liiv, Gustav Liiv, Richard Kleis, Ülo Matjus, Rein Toomla, Oleg Mutt, Ann Malts, Jüri Talvet.
Tollase nimega Tartu Riiklikus Ülikoolis oli mu erialaks inglise filoloogia, sest inglise keel oli koolis minu jaoks kõige lihtsam aine. Mõtlesin ka eesti keele peale, aga küll on hea, et ma seda ei võtnud. Jummel jah, kui palju kirjandeid oleks nüüd vaja lugeda! Ingliskeelne essee on ju ainult 200 sõna. Ülikooli sisse saamiseks tegin eksamitest inglise keele, kirjandi ja ajaloo. Ülikooli ajal inglise keele õpetajaks õppimise võimalus muidu oli ju PEDA-s ka (Tallinna Pedagoogilises Ülikoolis). Seda ei kaalunud. Ei kujutanud ennast kuskil ühikatoas elamas ette. Kõige koledam oleks olnud teistega kappi jagada. Sel põhjusel ei valinud ka muud eriala. Aga Tartu Ülikool pakkus ka võimaluse pedagoogiks saada. Kursusel oli meid kaks, kellest said õpetajad.
Ma tahtsingi saada õpetajaks. Minul oli selline teadmine, et ühel päeval ma seisan klassi ees, suuremate õpilaste klassis. Mitte helesinine või roosa unistus saada õpetajaks, vaid teadmine, et minust saab õpetaja. Lõplik valik eriala osas kujunes peale keskkooli.
Selle pildi peal ei ole kõik minu pere liikmed. Ja kõiki minu pere inimesi ei ole sellel pildil. Ema on minu kõrval. Meie esiklaps Margus troonib issi süles. Tütar oli kahjuks pildi tegemise hetkel mõõdukas kauguses. Ma arvan, et ta ei olnud oma kolme elukuuga veel kõiki käitumisnorme selgeks saanud.
Lapsed sündisid juba ülikooli kooli ajal. Kristiina sündis viimasel kursusel. Minu abikaasa oli lõpetanute pingereas päris üleval ja sai töökohta valida. Valitud sai Tihemetsa Tehnikum ja me lastega läksime siis temaga kaasa. Et inglise keele õpetaja oli sealt just ära läinud, saingi ma kohe ka koha õpetajana.
Kui kooliaegsed kapsapõllud välja arvata, siis on kõik minu päris töökohad olnud koolimajades. Kaks esimest erinevates EPA õppehoonetes, kus ma olin laborandi nime all selline väike mutter ja kolm viimast töökohta on siin fotodel, minu koolimajad, kus ma olen (olnud) õpetaja.
To be continued… (?)
Pildid erakogust.
