Mälestades direktor Aarne Linki avaldame artikli Kirjatarga arhiivist (nr. 54 2011 mai).
Kirjatarga meeskond palus veel viimaseid kuid meie direktorina töötaval Aarne Lingil minna veidi ajas tagasi ja meenutada oma elutöö eredamaid mälestuskilde, mida ta nüüd meiega jagab.
Kilingi-Nõmme sattusin ma täiesti juhuslikult 1964. aastal, kui tutvustasin koolides õppimisvõimalusi E.Vilde nimelises Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Kilingi-Nõmme Keskkool oma uue koolihoone ja kena asukohaga jättis meeldiva mulje. Kool kaadrit ei vajanud. Ma ei tea, kelle korraldusel mulle ametikoht tehti, aga pidasin 2,5 kuud õpetajaametit, millele järgnes üheksa kuud ja üksteist päeva Vene kroonut (sellest kuulsast armeest sain tõepoolest omapärase kogemuse). Järgnes veel aasta õpetajaametit ning siis tehti mulle ettepanek esimesest septembrist 1966. a asuda loodava Pärnu Rajooni Laste ja Noorte Spordikooli direktori ametikohale. Tagasi vaadates võin öelda, et sellel ametikohal töötamine oli huvitav ja tulemusrikas. Viljeletavateks aladeks olid male, kergejõustik, iluvõimlemine, jalgrattasõit ja korvpall. Kergejõustikus püstitati mitu Eesti noorterekordit: Jüri Vaska – 800m ning Kalev Allikivi, kes oli minu andmetel NSV Liidu edetabeli esikolmikus, tegi mitmeid rekordiparandusi kiirkäimises. Kõik tegutsenud treeninggrupid saavutasid häid tulemusi ka vabariiklikul tasandil. Hea on meenutada, et tunnustatud priimabaleriin Age Oks
sai esimese koolituse just meie spordikooli iluvõimlemise osakonnas. Kahju, et tollal ei olnud kvaliteetseid spordibaase. Nüüd küll on, kuid pole võimalik palgata häid treenereid. Sport on aga isiksuse omaduste arendamisel ülitähtis.
Ajalukku oleks võinud minna ka Kilingi-Nõmme ja Leningradi (praeguse Peterburgi) matškohtumine Kilingi-Nõmmes lausa neljas vanuseklassis. Kui kuuldi meie kooli saali mõõtmeid, küsiti, kuidas me üldse NSV Liidu meistrivõistlustele pääsesime ja jutul oli lõpp. Prognoositavalt oleks võistlus olnud kes-keda, kuna meie tase oli hea.
Toon välja mõned mälestuskillud korvpallist, mis on vaieldamatult kõige rohkem Kilingi-Nõmmele reklaami teinud. Meid tunti igas Eestimaa nurgas, lisaks veel Tbilisis, Moskvas, Leningradis, rääkimata Lätist. Üks humoorikas juhtum, mis iseloomustas meie mainet, meenub korvpallivõistlustelt, kus Võru treener küsis Mikitamäe õpetajalt: „Kellega te kokku lähete?“ Õpetaja ütles, et Kilingi-Nõmmega, seepeale vangutas Võru treener pead ja ütles: „Vaene mees, siis jääb sust järele ainult Miki!“
Kuidas sai siis alguse Kilingi-Nõmmele palju kuulsust toonud korvpalli õpetamine? Initsiaatoriks oli tolleaegnelegendaarne koolidirektor Hillar Hanssoo. Ta kutsus mind oma kabinetti ja küsis, missuguseid spordialasid ma õpetada võiksin. Lugesin üles alad, millega olin ise tegelenud. Kui ta kuulis sõna „poks“, oli jutul lõpp ja Hanssoo andis korralduse korvpalli õpetama hakata. Ma ei teadnud, et direktor poksi üldse ei kannatanud, korvpallist polnud mul aga õrna aimugi, sest ma ei ole hariduselt kehakultuurlane. Aga käsk on vanem kui meie! Algus oli, nagu ta oli, aga kõik on õpitav. Esimene märk, et Kilingi-Nõmme on arvestatav vastane, oli 1955 aastal sündinud tütarlaste 5. koht vabariigis. Enamat ei lubanud tookord psüühika. Hiljem valitsesid Kilingi-Nõmme korvitüdrukud vabariiki oma kümmekond aastat. Edu aluseks pean perekonna koostööd ja korvpalliprofessoriks tituleeritud Ilmar Kullami poolt läbiviidud koolitust.
Minu üks nõrk külg on statistika-armastus. Ma ei oska öelda, kui palju meie kooli õpilasi kuulus riigi noorte koondvõistkondadesse ja palju medaleid vabariigis võideti, aga oli periood, kus Eesti täiskasvanute koondnaiskond koosnes peaaegu pooltest meie kooli kasvandikest. Puhtalt enda saavutuseks pean 1964. a sündinud C-klassi tütarlaste võitu vabariigis ja NSV Liidu koondvõistkonda kuulunud Rita Sartakovi treenimist (Euroopa juunioride kuld ja pronks, NSV Liidu koondvõistkonna kapten). Selle töö eest pälvisin ka NSV Liidu spordikomitee aukirja.
Et lugejale aimu anda meie tolleaegsest tasemest, toon paar näidet, sest muidu on nii nagu tänapäeval valitsuse ja koalitsiooni esindajate sõnavõtud: kõik kasvab hirmsa hooga, aga konkreetseid tõelevastavaid näiteid ei ole. Näiteks kaks mängu Tartu võistkonnaga, kes minu andmetel oli NSV Liidu 4. koha omanik, ühe raamatu järgi aga hõbemedaliomanik. Meie tüdrukud otsustasid vahetult enne võistlusi minna pikale klassiekskursioonile Karpaatidesse, väsimuse tõttu oli kaotus prognoositav. Imekombel toimus Raplas punkt- punkti mäng. Saal rõkkas tohutust kaasaelamisest, ime, et kõrvakuulmine alles jäi. Katsevõistluse NSV Liidu meistrivõistlustele pääsemiseks me siiski kaotasime. Tartu võistkonnaga kohtusime uuesti kevadel Tallinnas. Taas oli saalis kõrvulukustav kaasaelamiskisa. Poolaja kaotasime 3 punktiga, mängu võitsime 23 punktiga. Hea tunne oli, olin vabariigi tuntud spordireporterite piiramisrõngas ja võtsin vastu õnnitlusi.
Teine juhtum meenub NSV Liidu meistrivõistlustelt Leningradis. Kahjuks andis vabariik valed andmed ja meie võistlejad olid nii noored, et näiteks keskmängijat nooruse tõttu väljakule ei lubatud. NSV Liidu spordikomitee kaudu sain siiski mängijale turniiri lõpuks loa. Me kaotasime kõik mängud. Moskvat oleks võinud ka võita, sest läksime pressinguga üle 10 punkti juhtima. Minu ränk viga oli kaitseformatsiooni muutmine, sest ma lõin põnnama. Turniiri võitjale Leningradile kaotasime ainult 5 punktiga, kusjuures vilepartii toetas tugevalt Leningradi. Selle tõestuseks, et Kilingi-Nõmme oli laialt tuntud, oli seegi, et Leningradis tutvustasid end mulle kaks meest, kes soovisid, et ma veenaks Rita Sartakovi (ta õppis siis juba Tartu Ülikoolis) minema Moskva ASK meeskonda.
Iga etapp saab ükskord otsa. Läksin ühe koosoleku pärast, kuhu ma objektiivsetel põhjustel sõita ei saanud, tülli vabariigi spordiametnikega. Nimelt oleksid õpilased üksi laagrisse jäänud, kuna ühe treeneri olin paariks päevaks ära lubanud ja teine sai vigastada. Ühe peapesu kannatasin ära, aga teist korda irisemine sama asja eest viskas üle. Spordikooli direktor olin 5 aastat ja 356 päeva. Kahju oli ainult 1964. aastal sündinud tütarlaste treeningrühmast, kelle andsin teisele treenerile üle. Nemad omavahel ei klappinud ja rühm jooksis laiali. See oli tegelikult väga hea võistkond.
Järgnes kooli ja klassivälise töö organisaatori (praegu huvijuhi) ametikoht keskkoolis. Ka see oli huvitav periood, mis lõppes 1978. aastal. Põhjuseks sai jällegi ametnike nõmedus. Toimus komsomoli üldkoosolek. Meil oli olnud järjekordne edukas aasta. Saavutusi oli isegi NSV Liidu tasemel. Kõrgeid ametnikke vihastas kerge sumin saalis. Kahel kommunistlikul noorel oli käitumishinne alkoholi tarvitamise tõttu alandatud ning üks daamike ütles laste ees, et enne võite 10 korda viina juua kui koosolekul sumiseda. Palusin neil saalist lahkuda – käis kõva uksepauk ja läinud nad olidki. Järgnes vihane artikkel ajalehes. Ma mõtlesin, et kui sellised inimesed tegelevad noorte kasvatamisega, siis mina ei taha sellisesse seltskonda kuuluda. Oli mõte üldse haridussüsteemist lahkuda.
Augustikuu keskel tuli kooli sekretär minu juurde koju ja teatas, et mul tuleb kiiresti minna direktori kabinetti. Pidin ukse taga ootama 15 minutit ja siis kutsuti mind sisse. Tolleaegne haridusosakonna juhataja ütles teretusele vastamata: „Võtad kooli üle!”. No see oli tõeline välk selgest taevast. Nõustusin ja märkamatult saab 15. augustil seda ametit peetud 15 päeva vähem kui 35 aastat. Ega vabariigis vist nii pika staažiga ühes kooli töötanud direktoreid ole, kui üldse on. Tänu toredatele õpilastele, headele kolleegidele ja vilistlase poolt tunnustatud Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi „vaimule“ on mul elutöö üle põhjust uhkust tunda. Koole hinnatakse väga paljude arvuliste näitajate põhjal, olgu need siis riigieksamid, tasemetööd või olümpiaadid. Üks mälestuskild 1990. aastatest: maavanema vastuvõtul olid peaaegu pooled õpilased Kilingi-Nõmmest. Siis hinnati lisaks õppetööle ka huvitegevuse saavutusi. Nüüd on aluseks vaid õppetöö tulemused. Sellele vaatamata on meie kooli esindus ka praegu suurim.
Elutöö mälestuskillud ei mahu ühte artiklisse. Neist võiks paksema raamatu kirjutada kui Savisaare „Peaminister“. Kõigi Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi töötajate suurimaks saavutuseks ja tunnustuseks pean seda, et ühise töö tulemina on lõpetajad saavutanud arengutaseme, mis võimaldab neil leida kindla positsiooni ühiskonnas. Ma ei tea ühtki olulist eluala, kus meie kooli lõpetanud toime ei tuleks ja endale nime poleks teinud. Suurem osa lõpetanuist jätkab õpinguid erinevates kõrg- ja ametikoolides. Edukad ollakse ka välismaa kõrgkoolides, isegi Jaapanis, rääkimata Rootsist, Norrast või Soomest.
Hea komme on tööd tunnustada. Isiklikult arvan, et vabariigi aumärgid, -kirjad on väga toredad, kuid suurimaks tunnustuseks pean meie kooli õpilaste saavutusi nii maakonnas kui ka vabariigis ning külaliskolleegide kiitvaid sõnu ja küsimisi, kuidas meie kool seda või teist on saavutanud. Praegune tõmblemine Eesti hariduses teeb mind kui praktikut murelikuks, aga see on juba teine teema.
MEELDIVAT KOOLIAASTA LÕPPU!
Aarne Link, Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi direktor