Pärnumaa 2016 Aasta suunaja on meie õpilaskodu õpetaja Sirje Laur.
Sirje on koolis töötanud juba väga pikka aega. Meie jaoks, kes me õpilaskodus elame, on temast saanud teine ema ja me ei kujuta sealset elu ilma Sirjeta ettegi. Soovist temast rohkem teada saada sündiski järgmine intervjuu.
Mida mäletate kooliajast?
Kooli läksin ma samal aastal, millal valmis uus suur koolimaja. Kuna seal oli vähem klassiruume, siis möödusid minu algklassid vanas Sambla tänava koolimajas. Mäletan hästi väikest vana halli koolimaja, kus ma sain olla sedelikese kandja suurde koolimajja, kuna toimus tee joomise vahetund ja pidin jooksma kahe koolimaja vahet. Algklassides toimus näitering ning sellel ajal oli minu unistus saada näitlejaks. Seepärast osalesin aktiivselt näiteringi töös. Näiteringiga käisime isegi Tallinnas “Pöial-Liisit” mängimas ning mina mängisin näidendis hiirt. Ka hiljem võtsin võimalusel näiteringist tööst osa.
Kuuldavasti oli teil huvitav klassjuhataja, mida oskate temast rääkida?
Kui ma läksin viiendasse klassi, siis tuli Kilingi-Nõmme tööle Olev Sepp. Sellest kaunist, lokkis juustega vesihallis ülikonnas mehest sai meie klassijuhataja. Tänu temale sain ma tohutu koorilaulmise pisiku, sest tema juhatas erinevaid koore. Hakkasime käima ka laulupidudel.
Koos käisime Eesti suuremates teatrites vaatamas etendusi ja ballette. Ta viis meid korvpalli meistrivõistlustele, klassiekskursioonidele. Sõpruskooliks oli meil Tallinna 16. Keskkool, kellega me käisime üksteisel külas. Reisimine, laulmine, teatrid, sport- kõik pisikud olen saanud klassijuhatajalt.
Tänu õpetajale hakkasin ma väga korralikult tuba koristama, sest sellel ajal oli kombeks, et õpetajad käisid kodudes. Pidi olema klaasiga kirjutuslaud ja klaasi all oli näha sinu päevaplaan.
Teie ajal oli spordiklass, mida mäletate?
Olev Sepp oli üks energiat täis noormees, kes avas korvpallirühma tüdrukutele. Hiljem võttis korvpallirühma üle Aarne Link, kui tehti juba päris spordikool. Meie kõik tüdrukutega läksime ka sinna rühma. Ta avas ka muusikaklassi ning ma õppis tema käe all mõned aastad akordionit.
Kus olete töötanud? Mis ameteid pidanud?
Minu esimene töökoht oli Tali koolis. Ma olin klassijuhataja ja töötasin internaadis. Internaadis oli rahulik, seal olid poisid, kellega mul polnud väga suur vanusevahe, aga keegi ei rääkinud vastu ja kõik läksid õigel ajal magama.
Kui ma Tali koolist ära tulin, siis avanes mul võimalus minna tööle Kilingi-Nõmme linnalasteaeda. Töötasin palju aastaid seal ja on mul on sellest kohast palju häid mälestusi. Kahjuks pandi see lasteaed kinni aastal 1996.
Siis helistati mulle koolist ja pakuti, et ma võtaks koolis esimese klassi. Seedisin kaua seda pakkumist, kuid lõpuks otsustasin, et võtan. Mäletan siiani neid esimese klass lapsi, nad olid ääretult südamlikud, siirad ja väga head lapsed.
Suviti käisin Segasumma laagris tööl, kus olin kasvataja ja tegelesin 5-7 aastaste lastega. Seal saime kostüüme laenutada ja näidelda.
Teie klassil on üks tore traditsioon, palun rääkige sellest lähemalt.
Minu klassi lapsed tegid ettepaneku, et nad tahaksid tulla igal suvel minu juurde külla. Esimesel korral ei teadnud ma, et nad tulevad, sest nad olid salaja mu tütre Kätliniga kokku leppinud. Külastuse päevaks valisid nad minu sünnipäeva, nad seisid kõik rõdu taga ja ma ei oska kirjeldada, milline tunne mul oli. See traditsioon kestab siiani ja viimasel korral võtsid nad kaasa oma abikaasad ja lapsed.
Selles klassis käis üks tüdruk, keda pidasin enda kolmandaks tütreks. Ta sai käia ja olla minu kodus väga palju ning aitasin teda, kuidas sain. Nüüdseks elab ta Norras ja on tubli ema kolmele lapsele. Tema on mulle väga hinge jäänud.
Millega tegelete õpilaskodus?
Õpilaskodus pole mul sellist tunnet, et olen kasvataja. Pigem tunnen ennast siin kui ema või vanaemana. Siiani pole mul sellist tunnet olnud tööle tulles, et ma ei tahaks tööle minna. Mulle meeldib tööle tulla ja uusi asju välja mõelda, kasvõi lollusi.
Teistega suhtlemise osas mul probleemi pole. Mulle südamelähedasemad on nooremad lapsed, kuid mulle meeldib suhelda ka suurtemate lastega. Kui mu ema oli hooldekodus, siis hakkasin rääkima ka vanuritega ning mulle meeldib ka nendega suhelda.
Millised on teie hobid? Millega vabal ajal tegelete?
Kunagi meeldis mulle väga näitlejate pilte koguda. Mul on siiani alles albumid, kus on näitlejate pildid sees. Kui mul oleks võimalus, siis käiksin tihti teatris. Mul pole eelistusi, et mida ma vaatama läheks. Ma võiksin vaadata igat etendust ja leiaksin midagi, mis mulle midagi tähendaks või hinge puudutaks. Isegi see, et ma saaks mõni kord ennast natuke sättida ja üles lüüa, meeldiks mulle.
Kui teil oleks võimalus reisida, siis kuhu reisiksite? Miks?
Tänu koorilaulmisele olen saanud tegelikult väga palju reisida. Ma pole kunagi käinud puhkamas turismigrupiga. Olen mõelnud, et tahaksin minna Hollandisse, sest tulpide õitsemise ajal oleks kindlasti seal väga ilus. Ma ei mõtle, et Eesti on külm ja kõle ning tahaksin minna kuskile soojale maale. Vahel piisaks mulle ka lihtsalt Eestis mõisaid ja huvitavaid kohti uudistada.
Seda pisikut, mida õppis Sirje oma kunagiselt klassijuhatajalt Olev Seppalt kandis ta siis ja kannab ta tegelikult endas siiani. Sirje teeb oma tööd südamega ning toetab noori ja lapsi, kellega ta kokku puutub, oma parimal ja võimalikul moel. Ta avab neile oma südame, mida ei tee just väga paljud. Lapsed ja noored tunnetavad seda ning seepärast ta nendega hästi läbi saabki. Ka meie tundsime ja nägime seda.
Olles ise õppinud noorsootööd mõistan alles nüüd, et Sirje on üks eriti vinge noorsootöötaja- ta viib noortega läbi tegevusi, leiab võimalusi nende toetamiseks (nii rahaliselt, kui ka emotsionaalselt), ta kuulab noori, pakub neile erinevaid vahvaid seiklusi ürituste, väljasõitude ning ideede elluviimiste näol. Sirje ei võta oma tööd tööna, vaid tema töö ongi tema elu. Tema armastus ja hoolimine laste ja noorte vastu paistab kaugele ning see ei hääbu- seetõttu käimegi oma klassiga tänini oma õpetaja, suunaja, teise ema, iidoli- Sirje juures!
Sirje on ka mulle palju asju õpetanud, mille eest olen talle tänulik elu lõpuni.
