Helle Berg on Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis ajaloo ja ühiskonnaõpetajana töötanud 14 aastat. Kirjatarga esindus palus õpetaja Helle Bergil otsida oma pildikogust välja mõned pildid ning rääkida juurde lugusid enda elust.
Sündisin 12. augustil 1973. aastal Kilingi-Nõmmes. Minu ema Eevi Tallo töötas koolimajas arstina ja isa Karl Tallo oli Kilingi-Nõmme metskonnas metsavaht. Lisaks vanematele on mul veel 2 venda, Arvi ja Toivo.
Ema on mulle olnud suureks eeskujuks. Kodus oli meil alati kord ja puhtus majas ning soe toit laual ootamas.
Ka isa kohta on mul öelda ainult head sõnad. Enda tundides toon tema kohta palju näiteid seoses isamaalisusega.
Esimesed näärid
Nagu olen korduvalt enda tundides rõhutanud, minu lapsepõlves ei olnud mitte jõulud vaid olid näärid. Näärivana mängis meile naabrimees. Mina uskusin ikka väga kaua, et näärivana on tegelikult ka päriselt olemas.
Kvaliteetaeg isaga
Kuna minu isa oli väga sportlik, siis nakatas ta ka meid spordipisikuga juba üsna varakult. Näiteks õhtuti veeretati kodus matid lahti ja tehti tiritammesid.
Isaga õppisin ka maakaarti. Aga kuna kõikide riikide nimed olid venekeelsed, siis päris alguses ma ei saanudki aru, mis riik kus asub.
Vene propaganda kõrgaeg
Minu lapsepõlves olid nii lasteaia kui ka kooli seintel suured Lenini ja Stalini pildid.
Kui ma 1980. a kooli läksin, oli venestamise kõrgaeg ja siis oli ka propagandat väga palju. Mäletan, et 1. klassis oli kõige värvilisem ja lõhnavam õpik just venekeele õpik, sest vene keeleõpe toimus alates esimesest klassist iga päev.
Ja siiamaani võin peast esitada luuletuse: “Peetril on lipuke punasest siidist, lipul on viisnurk kollasest niidist.” – See oli nn propagandamasin, mida meile kogu aeg korrutati.
Keskkooli nääripidu
Ma mäletan, et nääripidusid korraldasid alati keskkooli õpilased. Kuna meie klassi tüdrukud käisid peale tunde Ly Kuninga juhendamisel koos tantsuringis, siis lubati ka meid 8. klassis õppides keskkooli õpilaste nääripeole.
Keskkooli lõpp
Kuna Nõukogude ajal toimus haridusreform, siis käidi koolis 11. aastat. Põhikooli lõpetasin 8. klassis ning sealt edasi läksin kohe 10. klassi. Keskkooli lõpetasin 17. aastaselt.
Koolis olin päris hea õpilane, keskkooli lõpetasin neljade-viitega. Kuna olin ka enda klassi klassivanem, siis pidin organiseerima palju üritusi.
Sõbrad lapsepõlvest saadik
Kui osasid klassiõdesid pole lõpetamisest saadik näinud, siis Merle Statsenkoga olen suhtluses praeguseni. Olime sõbrad juba sünnist saadik.
Seoses temaga on ka üks põnev fenomen. Meie õppisime ühes klassis ning meie vennad, kes olid meist aasta vanemad, õppisid samuti ühes klassis. Meie isad õppisid ühes klassis ja nüüd õpivad ka meie pojad ühes ja samas klassis.
Mitmekülgselt andekas
Kohe pärast keskkooli läksin edasi õppima Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökooli. Veel olen õppinud Tallinnas EELK Usuteaduse Instituudis erinevaid religioone ja usuasju. Tartu Ülikooli ajalugu läksin õppima kõige hiljem. Ajalugu ja usuteemad on mulle alati tundunud huvitavad ja põnevad, sellepärast ma nendega tegelengi.
Õpetajana asusin 2005. aastal tööle Pärnu Raeküla tollasesse gümnaasiumi. Seal õpetasin ajalugu, usundilugu, filosoofiat ja ka eetikat.
2007. aastal kandideerisin Kilingi-Nõmme Gümnaasiumisse ajalooõpetaja kohale. Ning paralleelselt siin õpetamisele olin 2013-2014. aastatel dekreediasendajaks ka Uulu Põhikoolis ja Abja Gümnaasiumis.
Õiges peres on lapsi alati rohkem kui vanemaid
Minu peres on 3 last, Thomas Samuel, Helena ja Annabel.
Pere traditsioon
Iga aasta augustikuus toimub meil Tahkurannas suguvõsa kokkutulek. Kokku tuleb 50-60 inimest. Iga suguvõsa kokkutulek algab meil lipuheiskamisega.
Sellel aastal oli tegemist teemapeoga, kus kõik kehastasid muinasjututegelasi.
Minu 73. lend
Ma näen palju seoseid numbrites. Kuna olen sündinud 1973. aastal, siis ka minu õnnenumber on 73.
Ma armastan enda tööd, eriti tööd noortega. Mulle meeldib väga jälgida noorte inimeste arengut ja olla neile jõu ja nõuga toeks. Noored hoiavad ka mind ennast noorema ja avatumana.
12. klassid saadan teele lausega: “Armastage enda peret ja õppige tööd tegema nii, et te sellepärast piinlikust ei pea tundma.”
