17. aprillil oli tutipäev. Koolileht Kirjatark esitas kümme küsimust õpetaja Helle Bergile, kes on 12. klassi klassijuhataja.
Kui kaua olete seda klassi juhendanud?
Olen oma praeguse lennu klassijuhataja kolmandat aastat.
- Iseloomusta oma klassi 5 sõnaga.
Sportlik, musikaalne, loominguline, usaldusväärne, emotsionaalne.
- Mis muudab teie klassi eriliseks?
See, et meie klassis on niivõrd palju erinevaid karaktereid. Mitte just igas klassis pole oma baleriini, karmoškamängijat, ülihead võrkpallurit, teadlase tasemel matemaatikut, psühholoogi, pagarit, kunstnikku, rahatarka, DJ-d, kokaraamatu autorit, arvutigeeniust jne. Meie klassis on nad kõik olemas ja enamgi veel.
- Mis meeldib teile teie klassi juures kõige rohkem?
Mitte keegi meie klassist pole kunagi jätnud tegemata enda vastutuses olevaid ülesandeid (üritustel), võin neile alati kindel olla. Väljasõitudel on kõik kellaaegadest kinni pidanud ja pole kunagi pannud teisi asjatult ootama. Omasid ei jäeta hätta.
- Mis on teie kõige eredam mälestus selle klassiga? Miks?
Kahtlemata Rooma reis, süda läheb soojaks kui sellele mõtlen ja naeratus tuleb näole. Mul on sellest reisist ainult positiivsed mälestused – noorte siiras rõõm, vaba olemine, päike ja lustakas jutuvada. Saime koos maailma avastada ja näha asju, mis imestama panid: Sixtuse kabel Vatikanis, colosseum, panteon, Trevi purskkaevud, Michelangelo viimaste visandite järgi maalitud kiriku lagi, Kolumbuse meremeeste poolt varastatud kullaga kaetud kiriku lagi, pitsa, gelato, kodutud jne. Ma loodan, et sellest reisist kõnelevad noored omavahel veel kaua, nt vilistlaste kokkutulekul.
- Kas on mõni eriline tund või projekt, mida teie klass on teinud?
Meie klassi noored on sügiseti käinud hooldekodus abis vanurite jalutuspäeva korraldamisel ja sel aastal on paar korda käidud doonoriks.
- Miks jääte neid igatsema?
Kindlasti seda, kui usinasti nad tunnivälistes asjades kaasa lõid. Nad olid kiiresti nõus joonistama pärast tunde plakateid varasemate abiturientide jaoks, kaarhallis jõuluballi jaoks hõbedasi oksakesi värvima jne. Kui oli vaja väljasõidul kokata, siis tüdrukud panid kohe käed külge ja see kõik tuli nii loomulikult välja. Klassijuhatajana olen tundnud tugevat kodude toetust – näiteks Rooma reisi aitas Kariti ema planeerida, paintballi mängides läks Tõnise isa minu eest noortega kaasa, sest ma ei saanud ise minna, vallas võeti meid rebaste ristimise ajal eriti lustakalt vastu, kus Grethe ema oli ennast lausa jäneseks maskeerinud, Antsu perest oleme kõik aastad jõulupuu saanud jne. Selline koostöö ja noorte endi poolt käte külge panemine on kindlasti üks asi, mida iga klassijuhataja igatsema jääb.
- Mis soovitusi annaksite enda klassile edaspidiseks?
Armastage oma praegust ja tulevast pere täiest hingest ja näidake seda ka välja, nende jaoks olete te kõige olulisemad inimesed. Leidke eriala, mis teile meeldib, arendage ja täiendage ennast. Õppige oma tööd tegema nii, et teil sellepärast mitte kunagi häbi ei peaks olema.
- Kui saaksite korraldada ühe erilise ürituse või tegevuse klassile, siis mis see oleks?
Me korraldamegi veel ühe toreda sportliku päeva, nimelt paar päeva enne meie lõpupidu läheme Kõverile appi triatlonit korraldama. Oleme nii korraldusmeeskonnas kui sportimas, õhtul tuleb veel üks mõnus äraolemine.
- Kas ja kuidas on teie klass teid muutnud?
Ikka on, olen avatum erinevate seisukohtade ja arvamuste suhtes, nii sünnivad palju põnevamad ideed ja lahendused. Arvestan rohkem sellega, et noore hing võib olla nagu portselan, ilus, aga õrn.
Fotod: Laine ÜLEMAANTE
