PÕLENUD KOOLIMAJA
Elmar Pettai/Ly Kuningas
Aastaid tagasi, kui noorte uljus
ustest, aknaist sisse – välja käis.
Vahetundi kutsuv hele kuljus
oli naerupahvatusi täis.
Aprilliõhtu lapsi kinno kutsus,
filmikarpest täidet’ oli laud.
Ühel hetkel säde filmi puutus,
kogu ruumi täitis sügav õud
Ümber paiskusid kõik koolilauad,
Paksus suitsus lootsin pääseteed.
Lastetropist kinni ukseavad,
Vanematel varuks silmaveed.
Tappev ving sai võimust klassi üle
halvav kuumus kehi põletas,
saali täitis valukarje hale,
palju eluküünlaid kustutas.
Ai, kui kuumalt leegid kõrvetasid,
valusasti limpsis tulekeel
Õrna lapsekeha kuumus söestas,
mürgivingust murtud elutee.
Ära põlenud on koolimaja,
põlenud ka laste naer ja nutt.
Vaiksel sammul möödub päevakaja –
kasvab sammal, üksik rohututt.
Möödus aastat kolm kui samal päeval,
raske tulevingu jäägid kopsudes,
võitlus elu eest sai otsa jäävalt –
vaikus viimse ohvri kaasa viis.
Põlend koolimaja on veel alles
iga lapse hinges, südames.
Hommikul ja päeval, õhtupalves
elab see veel nende mõtetes.
Nukralt seisab lagund ahervare,
tummalt taeva vaatab põlend puu.
See on möödund aja pale, kare,
paljudele nüüdki mõistmatu.
/2006/
Mälestame:
Elsa Kartau, Erna Kartau, Vilma Rosenberg, Lehta Sarapuu, Valentine Uint, Vilma Uint, Erna Otstavel, Linda Otstavel, Ilse Järvesoo, Leida Udo, Erich Pikkur, Eldur Pukk, Erich Allikivi, Henry Voll, Heino Peedu, August Mägi
