Direktor Erli Aasametsa kõne mälestusteenistusel 19. aprillil Saarde Katariina Kirikus.
Laste hukkumisel koolis on Kilingi-Nõmme kogukonna jaoks eriline tähendus.
Kaheksakümne aasta tagune tuleõnnetus lõpetas 18 lapse elutee. Paljud inimesed on kandnud selle traagilise õnnetuse märke kehal ja südames. Miks oleme meie, Kilingi-Nõmme gümnaasiumipere, täna siin, Saarde kirikus?
Sellele küsimusele vastamiseks tuleb meil vaadata eelkõige iseendasse, oma hinge. Tuleb mõista, kui muretult elame täna, kui keeruline on möödunud ajalugu ja aru saada, mis on meie iseenda VÄÄRTUS.
80 aastat tagasi oli terves Kilingi-Nõmmes ainult 60 telefoni, 80 aastat tagasi ei olnud veel televiisorit ja raadio oli vaid igas viiendas kodus. Internetti ei olnud, sest seda ei oldud veel leiutatud! Olid aga kinoaparaat, raamatud ja tahe avastada maailma.
Kilingi-Nõmme II Algkooli direktor Jaan Parts soovis oma kooli lastele parimat. Ta soovis, et tema kooli lapsed näeksid filme ja seeläbi maailma; ta soovis, et õpilased teaksid enam ümbritsevast, oleksid haritumad; ta soovis, et koolilapsed rikastaksid oma tundeid ja oma hinge.
Väärtused, mida lastele pakuti ja mille järele lapsed kinosaali tulid, olid ju kõige lihtsamad ja üldinimlikumad. Kuid sellel traagilisel aprilliõhtul filmilindid plahvatasid ja lapsed said kohutavaid põletusi, vigastusi, hukkusid.
See traagiline sündmus lõi õppetunni, mille järel hakati Eesti koolides panustama tuleohutusse, esmaabisse, doonorlusse, evakuatsiooni-õppustesse. Seega on meie tänane teenistus ka tänuteenistus – selle põlengu tõttu panustame ka täna – ja mitte põhjuseta – kooli turvalisusesse. Ja seepärast nõuame reeglite täitmist.
MEILE on maailm avatud. MEIL on maailm pidevalt taskus. Kui palju on meis endis seeläbi rohkem haritust ja mille võrra oleme rikkamad kui 80 aastat tagasi? Kas meil on rohkem tundeid kaaslaste jaoks ja rohkem maailmamõistmist kui kaheksakümmend aastat tagasi hukkunud lastel?
Tolleaegseid lapsi viis õnnetuse õhtul koolimajja teadmisjanu ja soov avastada maailma läbi selleaegse võimaluse – filmilindi. Mis paneb meid täna tundma maailmaavastamise rõõmu – kas see on uus like, naabripilka, prooviabielu või püüdlus olla naabrist parem? Hingelt ja teadmistelt rikas inimene ei vaja neist ühtegi…
Kool pakkus 80 aastat tagasi ja pakub ka täna õpikutarkust. Kodu ja vanemad on alati jaganud ja peavad ka täna jagama elutarkust. Südametarkust ei saa keegi pakkuda ega õpetada, südametarkus tuleb igaühel endal leida. Südametarkuse osa on mõista ja mäletada möödunut, aru saada ja õppida tänasest päevast ning unistada homsest, et uskuda ja rajada tulevikku.
Juba ligi 60 aastat tagasi soovisid hukkunute lähedased mälestustahvli paigutamist kirikusse. Tolleaegne võim seda ei lubanud. Täna aga oleme koos koolipere ja Saarde kirikuga täitnud kogukonna liikmete ligi poole sajandi vanuse soovi – oleme tasunud oma võla.
Me kõik soovime, et meid saadaks meie teel rõõm ja päike,
keegi ei ihka oma ümbrusse muret ega surma.
Me kõik soovime, et meid saadaks õnneingel.
Elus saame olla vaid iseendale kindel –
seda siis, kui teame, mis toimub me hinges.
