21. novembri kunsti tundi saabus 4.a klassile põnev külaline.
Kunsti tunnis tuli meie aknale tihane. Ta oli väga uudishimulik. Uudishimu on neil geenides. Kõigepealt piilus ta õpetajapoolsest aknast ja siis kappidepoolsest aknast ning kõige lõpuks toetas ta oma kõhu vastu akent ja piilus läbi akna meid mõlema silmaga.
4.a klass arvas, et me oleme tihase poolest tihaste tõmbenumber.
Juhan Liiv
Tihane lendab mu aknale:
kaela alt valge, kõht kollane,
nokib, nokitab, vaatab targasti
sisse — tihase viis on see —
kaela alt valge, kõht kollane!
kaela alt valge, kõht kollane,
nokib, nokitab, vaatab targasti
sisse — tihase viis on see —
kaela alt valge, kõht kollane!
Vestab nokka, vaatab targalt ta:
vaene linnuke, talve käes üksinda!
Hädasti, hädasti seda sain mõtelda,
lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga
teine ka!
vaene linnuke, talve käes üksinda!
Hädasti, hädasti seda sain mõtelda,
lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga
teine ka!
Vaatavad mind nad, kui kahjurõõmuga,
vaatavad, hüppavad, lendavad minema.
Järele jäen neid vaatama:
mõtlen ma: Tuli ta:
lahtistel tiibadel lennuga —
teine ka!
vaatavad, hüppavad, lendavad minema.
Järele jäen neid vaatama:
mõtlen ma: Tuli ta:
lahtistel tiibadel lennuga —
teine ka!