Minu koostööpäev hakkas juba reedel, 17. septembril, kui ema koos väikese vennaga tuli ja võttis mu Kilingi-Nõmmest kaasa.
Me sõitsime esmalt koos teiste Eesti-Läti programmi töötajatega Lilli loodusmajja asju üle vaatama. Käsime läbi raja, mida oli järgmisel päeval vaja multšida. Vaatasime üle maja, kus pidid toimuma laste tegevused. Edasi sõitsime Ķoņi veskisse, kus oli ürituse teine punkt. Seal me ka sõime õhtust (saime juba leiba proovida) ja ööbisime.
Järgmine päev algas 7:15 äratuskella helinaga. Tegime toas hommikused toimetused ja läksime kõik kolmekesi hommikust sööma. Seejärel sõitsime Ķoņist tagasi Eestisse, Lilli loodusmajja ja hakkasime asju valmis seadma: õhupalle täis puhuma, silte kirjutama ning muid asjatoimetusi tegema. Juba 10:30 saabus esimene buss – töö sai alata. Oli valida õpperaja multšimise, talvepuude ladustamise ja hobuste piirdeaia ehitamise vahel. Saabus ka teine, kolmas ja neljas buss ning peagi oli töö täies hoos.
Mina ootasin Tallinna bussi, mis sõitis ka Kilingi-Nõmmest läbi. Selles bussis olid ka minu klassikaaslased. Lõpuks, kui pika ootamise järel saabus ka viies ehk Tallinna buss, nägin ka oma sõpru, kes bussist välja tulles rääkisid kuidas bussis ei olnud õhku ja kui hea on nüüd värske õhu käes olla.
Kui me kõik olime koos, käisime hommikust söömas ja saime tööle minna. Paljud meie klassist valisid hobuste piirdeaia ehitamise, mina koos paari sõbraga valisime talvepuude ladustamise. Kuna aga piirdeaed sai kiiresti valmis, tulid ka ehitajad varsti talvepuid ladustama. Talvepuid me ladustasime ketis ehk siis puude hunnikust võttis keegi puu, andis edasi ja järgmine andis järgmisele jne, kuni lõpuks viimane pani puu puuriita ja niimoodi niikaua, kuni kõik puud olid kuuris. Muidugi me käisime vahepeal puhkamas ja mõnulemas. Kui töö oli tehtud, sai maitsvat suppi süüa ja läksime uuesti bussi. Buss sõidutas meid mõne kilomeetri kaugusel olevale Eesti-Läti piirile. Seal olid ootamas meid tõukerattad ja kiivrid. Meile räägiti ohutustehnikast ja muust, millega teel olles peaks arvestama.
Tõukeratta matk sai peagi alata. Ma olin tiimis Johanna ja Mariega. Sõit oli 8 kilomeetrit pikk ja lõppes Ķoņi veski juures. Tee peal olid punktid, kus pidi vastama küsimustele. Vahepeal oli selline tunne, nagu mul ei olekski konte ja üldse enam ei jõudnud. Ma lõin oma jala vastu ratast ja jalg oli valus ja natukene verine. Kuid vaatamata kõigele jõudsime lõpuks kohale, kahjuks küll me ei vastanud kõigile küsimustele õigesti, aga me jõudsime siiski kohale ja olime rõõmsad. Paras väsimus oli ka peal. Ķoņi veski õue peal sai süüa ja kuulata muusikat. Sai niisama joosta ja kiikuda, karkudega kõndida, lihtsalt istuda. Kahjuks tuli ka aeg koju sõita ja seada sammud bussi poole. Usun, et tahame oma klassikaaslastega ka järgmisel koostööpäeval osaleda.
